Persoonilugu: Tarmo Rüütlile meeldib sõbralikke mängijaid juhendada ja muru niita

Kaptenina Eesti NSV meistriks tulnud Tarmo Rüütli on eriti edukas olnud treenerina. Ta tüüris
Tallinna FC Levadia kolme meistritiitlini ja viis Eesti koondise EM-valiksarja play-off’i. Nüüd juhendab ta Põhja-Tallinna JK Volta esindusmeeskonda.

„Kui Volta nullist tekkis, siis oli vaja persoone, kes on nõus kaasa lööma, ja pärast pisikest veenmist olin ma nõus,“ selgitas Rüütli Voltasse sattumist.

III liiga põhja tsoonis oli uue klubi jaoks algus raske – kolme vooru järel oli kirjas üks võit, üks viik ja üks kaotus. Seejärel on Volta aga järjepanu kõik mängud võitnud ja hoiab nüüd liidrikohta.

„Miks mitte rahul olla,“ ütles Rüütli hooaja esimese poole kohta. „On õnnestunud saada kokku selline seltskond mängijaid, kes sobivad nii oma mängija- kui ka isikuomadustelt. Probleemseid mängijaid meil ei ole, kõik on sõbralikud. Minu kui suhteliselt kogenud treeneri jaoks on tihtipeale küsimus just selles, et kas seltskond on juhitav ja suunatav. See seltskond on väga hästi suunatav – kui ütled vasakule, siis minnaksegi vasakule. Kogemus ja meisterlikkus on neil päris heas tasakaalus, eriti just kolmanda liiga jaoks. See võimaldab saada neid võite, mis me oleme saanud.“

Voltal pole üheski mängus värav löömata jäänud. Enam kui pooltes kohtumistes on vastaseid kostitatud vähemalt kuue väravaga. Sellest hoolimata ei pea Rüütli liigat lihtsaks.

„Võrdseid vastaseid oli piisavalt ja liiga on päris huvitav. Mõned mängud õnnestus meil kuidagi ära murda ja mõnel vastasel, näiteks Retrol, ei olnud komplekteerimise mõttes kõige parem päev,“ sõnas 62-aastane treener.

Rüütli nõustus, et meeskonna eesmärk on liigatsoon ära võita: „See eesmärk on realistlik ja sinnapoole tuleb püüelda.“

Ambitsioon on inimesi mitte segada

Lisaks täismeestele juhendab Rüütli Voltas ka noorte rahvaliiga võistkonda, kuhu kuuluvad mängijad sünniaastatega 2002-2004. „Nii noori ei ole ma sisuliselt varem juhendanud,“ tunnistas kogenud treener. „Kunagi võib-olla natuke olen, aga sellest on ikka päris palju aega möödas.“

„Seal on 12-14-aastased noored, kes ei ole varem praktiliselt kuskil mänginud. Tavapäraselt alustatakse ju tegelikult palju varem. Nende oskused ei ole sellised, nagu võib-olla peaksid olema, aga kõik ei saagi olla meistrid. Töö noortega on üks klubi töövaldkondi ja tuleb anda inimestele võimalus tegeleda nende lemmikalaga. Selle jaoks ongi rahvaliiga. Neid mängijaid tuleb tasapisi järele aidata ja kes teab, võib-olla neist keegi aastate jooksul avaneb,“ rääkis Rüütli.

Kuna tegemist on veel algajatega, pole ime, et hooaja esimesel poolel kaotati rahvaliigas kõik neli kohtumist. Kahes mängus polnud siiski punktid kaugel – Tabasalu JK-le kaotati 4:5 ja Kohtla-Järve SK Zenitile 3:4.

Laste suhtumine on Rüütli hinnangul kiiduväärne: „Nad on hämmastavalt töökad. See grupp, kes kokku jäi, on jäänud väga korralikult kohal käima ja teeb kõike nii, nagu oskab.“

Kui noored treenerid vaatavad üldiselt tulevikku suurte plaanidega, siis Rüütli märkis, et tema ambitsioon Voltas on nooremate omast erinev: „Minu ambitsioon on inimesi mitte segada ja olla mingil moel kasulik. Kindlasti saan tänu oma kogemustele kellelegi mõnes asjas nõu anda.“

Oma vaba aja tegemistest ei soovinud UEFA Pro litsentsi omav treener pikalt rääkida, kuid tõi välja ühe meelistegevuse: „Põhihobi on mul muruniitmine. Selles on meeldiv ühendatud kasulikuga, näen kohe tulemust ja hoian ennast vormis. Muru ei tohi käest ära lasta, muidu läheb see nii pikaks, et ei saa enam vikatiga ka peale.“

Koondisemängus katkise põlvega

1954. aastal Viljandis sündinud Rüütli veetis enamiku oma profimängija-karjäärist Pärnus. Ta võitis Eesti NSV meistrivõistlustelt üheksa medalit, neist ühe kuldse. Karikavõitjaks tuli ta koguni neli korda.

Mängijakarjääri tipphetkeks oli Pärnu Kalakombinaat/MEK-iga teenitud meistritiitel 1985. aastal. Hooaja viimases kohtumises oli Kalakombinaadil vaja võõrsil favoriidi, Tallinna Zvezda vastu vähemalt viiki. Pärnust Tallinnasse sõitnud üheksa bussitäie fännide ees ei jätnud Kalakombinaat midagi juhuse hooleks ja võitis 2:0. Kaptenina sai võidukarika tõsta just Rüütli.

„Ega tol ajal Eesti meistritiitlist rohkemat saada ei olnud. Liidusarja me ei mänginud ja välisreise ei olnud,“ märkis ta.

Samas oli võimalik reisida Nõukogude Liidu piires näiteks Musta mere äärde laagritesse. „Nii-öelda sotsialistlikus süsteemis oli võimalik paremini laagreid organiseerida. Töö juures säilitati keskmine palk ja sai paarinädalastesse laagritesse sõita.“

Tallinna Ehitus- ja Mehaanikatehnikumi lõpetanud Rüütli on teinud mitmeid erinevaid töid, näiteks on ta tegutsenud taksojuhina, aga põhiliselt oli ta ikkagi profijalgpallur ja seejärel hakkas profitreeneriks. „Olen teinud piisavalt töid, aga sellest me võimegi rääkima jääda. Ükskõik, mille muuga olen tegelenud, on jalgpalli ikka oma pitseri pannud. Ma isegi ei üritanud muul alal väga kaugele minna, kuna teadsin, et mind tegelikult huvitab jalgpall,“ selgitas Rüütli. „Läbi suve oli meil kogu aeg profirežiim. See taksojuhitöö tuli hiljem, kui ma hakkasin juba profi simuleerimisest ära tüdinema.“

Mängijana oli Rüütli väga mitmekülgne ning võis tegutseda nii kaitses, poolkaitses kui ka ründes. „Mul oli järelikult piisavalt neid omadusi, et kui meeskonnal oli vaja, siis võisin mängida erinevatel kohtadel. Tol ajal ei olnud see üldiselt liiga ebatavaline, et mängiti erinevaid kohti, vastavalt hetke komplekteeritusele,“ kommenteeris universaalne eksjalgpallur.

Rüütli jõudis mängijana ära oodata Eesti rahvuskoondise maavõistluse, tõsi küll, mitteametliku. 18. juulil 1990 ehk päevapealt 50 aastat pärast viimast okupatsioonieelset ametlikku maavõistlust peeti selle meenutamiseks samade koondiste – Eesti ja Läti – kohtumine samal staadionil (Kadriorus). 35-aastane Rüütli kuulus ründajana Eesti koondise algkoosseisu.

„Ma mäletan, et pärast pikka lootusetut perioodi sai Kadriorus sinimustvalge all välja tulla, oli sümboolne ja kindlasti märkimisväärne mäng. Seisuks jäi 0:0. Mäletan ka, et mul oli põlv suhteliselt kaputt, trepist ma eriti käia ei saanud. Aga soov mängida oli suur ja pool mängu tegin ära,“ meenutas Rüütli.

Viljandi publik sai rõõmu tunda

Samal, 1990. aastal hakkas Rüütli Tallinna FC Floras väravavahtide treeneriks ning sai treenida teiste seas Mart Poomi.

„Siis ma veel pigem õppisin seda ala ja sain Poomi käest esimesi õpetusi. Tema kogemus võimaldas öelda, et mida ja kuidas treenida, ning mina olin nii-öelda tema teenindaja. Seejärel sain tänu koolitustel käimisele hakata tasapisi ise neid asju õpetama,“ rääkis Rüütli. „Ise ma küll väravavaht ei olnud, aga oskan selles valdkonnas nii mõndagi kaasa rääkida.“

Pärast Flora ja Eesti koondise abitreeneriks olemist saavutas Rüütli 1999. aastal peatreenerina Viljandi JK Tulevikuga meistriliigas teise koha. Ei varem ega hiljem pole Tulevik nii kõrget kohta teeninud.

„Minu jaoks oli see kindlasti väga meeldiv, sest olin tagasi oma kodulinnas, kus kunagi jalgpalliga alustasin,“ märkis Rüütli. „Erinevalt näiteks Tallinnast, kus on mitu head meeskonda, on Viljandis terve linn sinu taga, edu ei ole igapäevane asi ja inimesed on selle üle rõõmsad. Teha publikule rõõmu – selle jaoks ju mängitaksegi.“

Klubitreenerina saavutas Rüütli kõige rohkem Levadiaga. Ta püsis Levadia peatreenerina ametis rekordilised 4,5 aastat ning võitis selle aja jooksul kolm Eesti meistritiitlit ja kolm Eesti karikat.

„Mul oli Levadias suhteliselt õnnestunud mängijate põlvkond, kellele toetudes tuli hiljem ka edu koondisega. Seal põlvkonnas olid näiteks [Konstantin] Vassiljev ja [Dmitri] Kruglov,“ lausus Rüütli.

Ka Eesti koondise peatreeneritoolil püsis ta kauem kui keegi teine enne või pärast teda. 2012. aasta EM-valikturniiril saavutas ta enneolematut edu – Eesti teenis oma kuueliikmelises alagrupis Itaalia järel teise koha, pääsedes play-off-faasi. Seejuures kaotas Eesti antud valiktsüklis võõrsil Fääri saartele, kuid viimastes voorudes teenitud kolm järjestikust võitu andsid lõpuks paremuse Serbia ja Sloveenia ees.

„Tagantjärele vaadates võib öelda, et oli ka natuke õnne, aga tänu võõrsilvõitudele ja magusatele punktidele võib valiktsükli rahulikult õnnestunuks lugeda. Selliseid tagasilööke nagu kaotus Fääri saartel tuleb ikka ette. See on vaja mingi ootamatu võiduga ära tasakaalustada ja seda me suutsime teha,“ kommenteeris Rüütli.