Persoonilugu: klubi käivitaja Raimo Nõu saab spordist häid emotsioone

Põhja-Tallinna JK Volta sünnipäevanädala puhul on paslik avaldada intervjuu klubi
asutaja
ja juhatuse esimehe Raimo Nõuga (37).

 Varem ka spordiajakirjanikuna, FC Flora kommertsdirektorina ja Kalevi Keskstaadioni direktorina töötanud Nõu omab pikaaegset klubijuhi kogemust, olles 2002. aastal JK Tallinna Kalevi asutamise üks eestvedajatest. Eelmisel aastal lahkus Nõu Kalevi presidendikohalt, jättes ülesehitatud klubi Ragnar Klavani juhtida, ning asus oma linnaosas rajama JK Voltat.

 Mängijana juba 15 aastat FC Soccernetti esindanud Nõu jäi Volta esimese tegevusaastaga rahule ja koges palju häid kordaminekuid. Samas teab ta, et väga suur kogus rasket tööd on veel ees.

 Raimo, kas Volta sünnipäev on 5. september?

 Jah, me loeme sünnipäevaks 5. septembrit 2016, kui Kari tänava staadionil toimus esimene treeningpäev. See oli suur ja väga sümboolne avaüritus. Seda, millisel päeval täpselt juba jalgpalliklubi loomise mõte tekkinud oli, ei suutnudki me tagantjärgi meenutada.

 Märt Vassiljev oli esimene, kellega ma 2016. aasta aprillis või mais klubi loomist idee tasandil arutasin. Juulis kohtusin Tarmo Rüütliga, augustis käis meil juba väga tõsine ettevalmistustöö.

 MTÜ Põhja-Tallinna Jalgpalliklubi juriidiline keha on oluliselt vanem. Kokkuleppel selle keha varasemate omanikega saime selle endale. Kuna see oli jalgpalliliidu liige, siis saavutasime ka ise kohe automaatselt jalgpalliliidu liikmelisuse.

 Oled rääkinud, et nägid siinkandis elades, et lastel ei olnud õhtuti midagi teha. Kuidas käis lõplik „krõks“ – otsus uus jalgpalliklubi luua?

Kui ma 2002. aastal Tallinna Kalevi käivitasin, siis ma veel Põhja-Tallinnas ei elanud, aga kolisin siia aastal 2005. Ma ei saa öelda, et Põhja-Tallinn oli jalgpallis päris must auk, sest siin tegutsesid väikesed nišiklubid, kes olid keskendunud eeskätt vene noortele, ja mõned filiaalid, kes olid keskendunud peamiselt eesti noortele. Aga vaatasin juba tükk aega, et ühtegi ühendavat klubi ei olnud.

 Tookord polnud mul aega sellega tegeleda, aga kui läbi jalgpalliliidu presidendi algasid arutelud Tallinna Kalevi üleandmise osas, siis tekkiski mul mõte, et nüüd on mul vaba aega oma kodukohas piirkondliku jalgpalliklubi käivitamiseks. Seda ideed toetas ka liidu president Aivar Pohlak, mis oli samuti julgustav.

 Olulise tõuke andis juurde seegi, et samale ajale langes Sõle 40 asuval staadionil uue kunstmurustaadioni ehitamine. Nägin võimalust kasutada seda kodubaasina. Kuigi oleme siin lihtsalt rentnikud, siis meil on ikkagi tekkinud Põhja-Tallinnas väga korralik baas.

 Kas see ei takistanud Sind, et olid pikka aega Kalevi klubijuhina juba raskusi ja nii-öelda peost suhu elamist kogenud? Kas Sa polnud sellest väsinud?

 Spordis elatakse üleüldiselt peost suhu, see on kurb fakt. Eesti naiste korvpallimeistrivõistlustel lõpetas näiteks valitsev meister tegutsemise, sest spordi rahastamine on ülimalt keeruline. Spordijuhi töö on Eestis kerjuse töö.

Teisest küljest arvan, et kõik spordijuhid nõustuvad, kui ütlen, et sport pakub palju positiivseid emotsioone. Kui finantsiliselt on keeruline, siis sadade laste ja rõõmsate lapsevanemate nägemine kaalub selle üles. Ärilises mõttes oleks olnud palju muid variante, mida teha, aga mulle tundus Põhja-Tallinna jalgpalliklubi asutamine ainuõige otsus ja ma ei kahetse. Loomulikult ei ole JK Volta arendamine kerge olnud, aga kus siis kerge on?

Spordijuhi töö on selline, et ega seda Eestis üleliia ei mõisteta ega väärtustata. Lapsevanematele võib tunduda, et treener teeb nende lastest sportlased, aga spordijuht imeb nende taskutest raha välja. Tihti ei tajuta, kui raske organisatoorne töö on trenni taga, mida võetakse enesestmõistetavalt. Kulusid on väga palju, alates sellistest väikestest asjadest nagu kasvõi tavaline kontoripaber, esmaabivahendid, teavituskulud.

Uue klubi loomisega kaasneb veel eriti palju kulusid, et klubi nähtavaks muuta. Lisaks polnud meil veel korralikku baasigi, Sõle jalgpallihall oli alles ehitamisel ja alustasime tegevust Kari tänava suhteliselt amortiseerunud koolistaadionil. Nii et muresid ja väljakutseid oli ja on tõesti väga palju.

Kalevis olid need raskused üle elatud ja nüüd kõike nullist uuesti teha polnud ühest küljest emotsionaalselt lihtne, kuid teisalt olid varasemast kogemused olemas.

Seega väsimust polnud, vaid vastupidi: olen veendunud, et JK Voltast tuleb äärmiselt kihvt ja linnaosa elanikele südamelähedane klubi.

Kuidas alguses Voltal personali leidmine läks? Oli vaja ju treenereid, kontoritöötajaid, samuti lapsi, lapsevanemaid, sponsoreid?

Ma ütlen ausalt, et kui Tarmo Rüütli poleks paati tulnud, oleks olnud oluliselt keerukam. Tarmo on loomulikult Eesti jalgpallis legend. Väga olulist rolli täitis klubi loomise juures ka Märt Vassiljev, kes elab samuti Põhja-Tallinnas. Tema tõi oma Castovanni Eaglesi tiimist mitmeid mängijaid meile treeneriteks, mina sain omakorda Urmas Hepneriga räägitud. Protsess käis päris kiirelt ja saime kokku mõnusa tiimi.

Oli inimesi, kes suhtusid uue klubi loomisesse negatiivselt ja ei jätnud seda enda teada. Eks veidi tehti takistusi, kuid kõik, keda me klubisse kutsusime, need me saime.

Oluline oli, et meie ideest haaras kinni OÜ Volta juht Aivar Reivik, kes on suur jalgpallisõber ning kellega toimuvatel kokkusaamistel püüame otsida erinevatele muredele parimaid lahendusi.

Mis olid Sinu kui Volta eestvedaja jaoks esimese tegevusaasta tipphetked?

Neid oli palju. Tihti öeldakse, et esimene vasikas läheb aia taha, aga meie laste päevalaagrid ja kevadjooks õnnestusid kohe väga kenasti. Loomulikult oli esimene treeningpäev väga mõnus ja emotsionaalne – kui Kari staadion kihas elust, siis nägime, et meid on vaja ja me täidame tühimiku. Esindusmeeskonna avamäng oli väga kihvt, üle 200 inimese lõid staadionil mõnusa melu.

Kui meil oli kokkusaamine oma kodustaadioni ehitamise osas ja saime teada, et linnale see idee meeldib, siis oli samuti väga mõnus. Häid kordaminekuid oli peaaegu igal nädalal.

Aastaga oleme päris palju projekte ellu viinud ja võib rahul olla. Kui vaatan augusti lõpu seisuga meie harrastajate numbreid – 159 last ja 66 täiskasvanut –, siis need on täitsa viisakad ja optimismi süstivad. Jah, sellises suuruses klubisid on Eestis palju, kuid ilma kodubaasita vähem kui aastaga selle tulemuseni jõudmine pakub rahulolu.

Siiski oleme täna veel algfaasis, hästi pikk töö on ees ja olen veendunud, et teine aasta pakub veelgi rohkem häid hetki.

Klubi president Raimond Kaljulaid kuulub Keskerakonda, Sina aga Sotsiaaldemokraatlikku erakonda. Kas olete rääkinud ka eesolevatest valimistest?

Ei ole. Esiteks olen ma lihtliige ja mind ei saagi poliitikuks nimetada, riigi tasandil poliitika ei ole üldse minu teema. Ma arvan, et inimestel peab olema kogukonna ja oma kodukoha tegemiste vastu huvi. Mul on kahju, et erakondade maine on niivõrd madal, aga erakondlik kuuluvus on üks võimalus, mille läbi oma kodukohas midagi ära teha.

Keskerakond ja Sotsiaaldemokraadid on väga paljudes asjades sarnased ning on riigi tasandil koalitsioonis. Oleme seda Raimondiga paar korda läbi huumori arutanud, et seal konflikti pole, aga kui ma oleksin Reformierakonnas, siis oleks võib-olla keerukam (naerab). Aga oleme poliitika oma klubi tegevusest väga selgelt lahus hoidnud. Üks meie treeneritest kandideerib samuti Keskerakonna eest ja peatreener oli valmis kandideerima sotside eest, meie seal takistusi ei teinud.

Me kohtusime Raimondiga esmakordselt juba peaaegu 20 aastat tagasi Spordilehe päevil. Raimond on aktiivne ja kaasaegne ning tegeleb kogukondlike probleemidega. Nii et ma ei võtnud teda kui linnaosa vanemat, vaid kui aktiivset kogukonna heaollu panustavat inimest.

Miks Sa ise Voltas või Volta duublis ei mängi?

Siin kehtib see, et käige minu sõnade, mitte tegude järgi (naerab). Aga kui tõsiselt rääkida, siis olen mänginud FC Soccernetis juba 15 aastat. Soccerneti ja Volta eesmärgid on erinevad.

Kui läheksin Volta eestvedajana Volta eest mängima, siis see mõjutaks treenerit. Treeneril võib tekkida sisemine kohustus justkui mind platsile panna ja seal tuleks mingisugune erikohtlemine, mis ei ole hea. Samas see, et meie treenerid Voltas mängivad, on hea, sest nemad peavadki olema lastele eeskujuks.

Oled sel aastal IV liigas Volta duubli vastu mänginud, mis tunne oli?

Esimeses omavahelises mängus oli mul väga hea võimalus ja ma rikkusin selle ära, saates palli taevasse. Pärast Soccerneti omad lõõpisid, et ma oma meeskonna vastu väravat ei löönud. Tegelikult oleksin hea meelega Volta vastu värava löönud. Siis oleksin saanud järgmisel päeval kontoris treenereid aasida, et 37-aastane vanake lõi teie vastu värava. Aga kahjuks ei õnnestunud skoorida kummaski mängus.

Kui üks Volta duubli mängija lõi mulle korralikult kossi, siis mõtlesin küll, et võib-olla pean ütlema, et olen klubijuht ja võta rahulikult (naerab). Ma olin ise ka nooremana Soccerneti eest mängides kirglik. Aga amatöörliigas ei tohi lolliks minna ja kui mängid nende vastu, kellega pead päev hiljem koostööd tegema, siis tuleb asja mõistusega võtta.

Lisaks Tallinna klubide arendamisele oled tegutsenud ka Sillamäe Kalevis. Millist jalgpallikultuuri Sa seal kogesid?

Olen väga rahul, et ma olin aasta aega Sillamäel. Aitasin neid vabatahtlikuna, kuna tahtsin õppida natuke vene keelt ja aidata meistriliiga eesotsas olnud klubil näiteks eurosarja mänge korraldada. Alguses oli mul Sillamäel inimestega palju võitlusi. Taheti oma jookidega sisse tulla ja tribüünil laste kõrval suitsu teha. Keegi ei olnud neile varem seletanud, et miks sellised asjad mõistlikud ei ole. Aga sain kõikide inimestega hästi läbi ja minu sõnumid jõudsid kohale. Oli tore periood.

Sain Sillamäelt väga palju uusi teadmisi ja õppisin natuke paremini vene hinge tundma. Vene inimene on väga sotsiaalne ja ühtehoidev ning armastab jalgpalli, nagu näitavad Sillamäe ja Narva futsali publikuarvud.

Seegi andis arusaamise, et Põhja-Tallinnas on jalgpalliklubi loomiseks väga hea eeldus. Ma väidan, et järgmisel aastal II liigas on meil publikuarv veel suurem kui tänavu III liigas. Kui saame oma kodustaadioni, siis oleme kindlasti publikuarvu poolest tipus.

Sillamäe ja Põhja-Tallinn on veel ühe hästi olulise aspekti poolest sarnased – mõlemad on kompaktsed kortermajadest koosnevad asumid, inimesed asuvad klubile füüsiliselt lähedal.

Lisaks on Sillamäel ja Põhja-Tallinnal sarnane see, et mõlemas leidub tööstust. Kui me suudame oma klubi samm-sammult suuremaks kasvatada ja rohkem inimesi staadionile tuua, siis suudame loodetavasti ka kõnetada erinevate tööstusettevõtete juhte.